NULLPUNKT

Ainus kes on seda suutnud. Ainus. Vastik olevus. Tõsiselt vastik olevus oled. Mis õigusega nagu?
Tõmba uttu. Tänud ette ära.

"Kuidas sulle keemia istub?" küsib ta.
"Hästi. Huvitav aine on." Täiesti pohhui on tegelt.


Ma tahan ta ära süüa. Tahan ta tervenisti alla neelata. Ma ei tea, kas see on alkohol, mis on tammest lõvi teinud, või...

Kui juhtub tõesti nii, et meile on antud üks elu ja pärast seda meie olemus lihtsalt lahustub ilmaruumis ja vaklade närida jääb tühi keha, ei ole tõesti kiiret. Pealegi: suremise õigus jääb mulle ju alati. Mis mul praegu kaotada on?

Mina otsustan, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Ma teen oma elu selliseks, nagu mina tahan. Ma ei lase end kuhugi kasti suruda!

"Vabalt peab võtma ja minna peab laskma," ütleb Šaša elutargalt nagu üks seitsmeteistaastane kitarripoiss kunagi. "Ei saa põdeda kogu aeg. Kõik, mis tuleb, tuleb nagunii. Kui kogu aeg muretsed, ajad universumile kopa ette ega saavuta midagi."


Tõesti. Kõigest hoolimata. Perest lahti ei saa. Ükstapuha kui palju sa ka sooviks, oled sa nendega veresidemeid pidi seotud ja nad kisuvad sind ikka ja jälle enda juurde tagasi. Nii heas kui ka halvas. Isegi seadus kohustab sind nende eest hoolt kandma ja hoolitsema. Ükstapuha, kui palju sa neid ka ei vihkaks, armastad sa neid sama palju. Nad on ainsad, kellele sa tõesti korda lähed, kui teised on sind unustanud. Nad on nullpunkt - viimne tagala, kui oled ülejäänud maailma käest peksa saanud.


"Armastust ei saa otsida, teda saab ainult leida," ütles ta. "Ta tuleb siis, kui sa teda kõige vähem ootad, ja sealt, kust sa teda kõige vähem ootad. Tee seda, mida su hing ihaldab, ja amasta elu. Need, kes püüavad armastust ise üles otsida, hirmutavad ta ära."

"Tead Johannes... Enamik inimesi su ümber... on lollakad. Saad vanemaks, saad aru - pooled su õpetajatest.. lollakad, noh... Ja siis sa ükspäev imestad, kui sellistel oli õigus sind õpetada ja hinnata. Või sind koju saata ja öelda, kuidas sa käituma pead. Pooled su klassikaaslased - lollakad, nad ei saagi aru, mis maailmas toimub ja mis väärtusted tegelikult loevad. Kunagi on sul neist veel kahju, kui sa ise kuskile jõuad ja nemad ikka samas konnatiigis ujuvad."

"Kuidas sa siis Biankat tunned?" küsib ta.
"Oi see on üks pikk lugu. Ma ei tea, kas te viitsite kuulata," vastan ja kiikan muigega Bianka poole.
"Ei, räägi-räägi," muigab Bianka mulle vastu. "Ma ise pole ka nii ammu seda lugu kuulnud - tore oleks meenutada kohe."
"No, ma olin vist kümme.. või üheksa.. Igatahes sõitsime mu isa Žiguliga mööda seda, mis ta nimi nüüd ongi... Merivälja teed teletorni poole, et sinna üles kohvikusse minna ja rummikooki süüa, aga autol läks kumm tee peal katki ja kiirus oli parajalt suur, ning kuna olime kurvi peal, ei suutnud isa autot hästi kontrollida ja sõitis ühte hoovi sisse, otse vastu ploomipuud, mis murdus ja kukkus ühe maja aknasse."
Märkan silmanurgast, et Bianka kõõksub naerda nugistada, aga Silvia ja Kuno kuulavad huviga.
"Noo... pidime neile uue akna panema," jätkan Bianka naerust inspireerituna. "Helistasime klaasitöökotta, aga neil polnud kedagi tol nädalal saata. Läksime siis kohalikku aianduskooperatiivi, kus kasvatati hiiglaslikes kasvuhoonetes päevalilli, et jupi kilet küsida. Tormine ilm oli ka ja ei saa ju nii jätta teiste inimeste akent. Kasvuhoonevalvur oli aga seal oma tütrega."
"Biankaga?" küsib Silvia.
"Ei-ei, need olid venalased hoopis. Isa sai nendega kenasti jutule ja saime paariks päevaks kileakna ehitada ja pärast tulid klaasiipaigaldajad ja tekid akna korda. Ja kuskil kuus aastat hiljem astusin ma samasse klassi, kus Bianka, ja nii ma saingi temaga tuttavaks."
Bianka kõkutab naeda ning Sivlialgi on kerge muie huulil, aga Kuno ei saa kottigi aru.

Ma ei ole ju selline, kes teisi halvasti kohtleb. Või olen?
"Käi putsi, Paula," vastan ja panen toru ära.

Mulle meeldib mõelda, et mu endaga ei ole midagi lahti, lihtsalt kõik, mis mind ümbritseb on veits pe... veits jamasti

Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda. Ma ei taha. Ma ei taha seda hetke. Ma ei taha seda. Ma ei taha seda nädalat. Ma ei taha seda tuba. Ma ei taha seda peret. Ma ei taha seda elu. Ma tahan kõike uut.. KÕIKE uut.

See on su elu just nüüd ja praegu. Tunneta, kuidas aeg möödub. Üks sekund. Teine sekund. Minut. Teine minut. See on siis ongi su elu - ainus elu, mida saad praegu kasutada ja kuhu vigade parandusi teha ei saa.

Ma tunnen, et minus on järkhaaval kasvamas jõud. Jõud enda ja enda elu üle. Arusaam, et mina olen see, kes tegelikult oma elu juhtlõngu peos hoiab. Hetkel veel jälgin, vaatan ja uurin vaikides, aga varsti on minu aeg käes.

Kui juhtub tõesti nii, et meile on antud ainult üks elu ja pärast seda meie olemus lihtsalt lahustub ilmaruumis ja vaklade närida jääb tühi keha, ei ole tõesti kiiret. Pealegi: suremise õigus jääb mulle ju alati. Mis mul praegu kaotada on? Kõik on perses.

Ükstapuha, mida ma nüüd ka ette ei võta, kaotada pole midagi - pigem hakkan seda mängu hoolikalt mängima. Maailm on minu.

See on minu elu, mida ma elan, mitte nende oma, kes mind põlgavad. Mina otsustan, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Ma teen oma elu selliseks, nagu mina tahan. Ma ei lase end kuhugi kasti suruda!

Ma ei valinud seda elu - ma sündisin siia ja olen seda niigi kaua taluma pidanud. Ma tõesti mõtlesin, et nüüd, kus olen vähegi targem ja vanem, oskan kõigega paremini ümber käia.. kõike alla neelata.
Iga kogemus, mis me siin saame, olgu see valu või rõõm, tõrjutus või populaarsus, iga teadmine, olgu see siis keemiaõpetaja tarkus või garderoobitädi vaimukus- kõik see arendab meid. Inimestena.

Tänan kõike seda, mis mind praegusesse hetke tõi, sest ma olen nüüd õnnelik. Ma ei kahetse ühtegi otsust või ühtegi hetke, sest kogu see ebaõnnerada oli teekond millegi parema poole. Iga hetk ja iga emotsioon kasvatab meid inimesena.

-    Miks ei saaks rahulikult võtta ja igaüks elada nii, nagu tahab, ja olla, kes tahab?

-    Ma tahan täpiks muutuda. Millekski väiksemaks kui täpiks.

-    See kõik, praegu ja siin, ei ole minu jaoks.

-    Mul ei ole ju mingit garantiid. Poleks kunagi arvanud, et ma end sellises situatsioonis leian. -    Mis must saab, raisk?

-    One Mississippi, two Mississippi, three Mississippi...

-    Andke mulle veidi aega..

-    Ainult ootused, lootused ja unistused.

-    Ma ei tea, mis on teisel pool seda must asfalti, aga ma ei kannata enam seda, mida siinse elu kohta tean.